Siinne püsiasustus tekkis pronksiajal, ca 3 000 aastat tagasi. Viimaste uuringute kohaselt jõudis samal ajal siia ka eesti keel. Sellest ja hilisemast ajajärgust on teada hulgaliselt asula- ja matusekohti, mida on põhjalikult uuritud. Mitmeid neist saab ka külastada (Kõmsi, Kaseküla, Poanse jne). Paljud tänased külad jälgivad iidset asustusmustrit.

Ühiskonna arenedes rahvaarv suurenes ning tegevusruum ahenes. Omavahelise võimuvõitluse tarbeks hakati I aastatuhande keskpaigas rajama tugevamate kaitseehitistega linnuseid. Siia võisid ulatuda ka skandinaavlaste rüüsteretked.

Linnuste mõjupiirkond ulatus tavaliselt 3-4 km kaugusele. Sõjategevuse käigus sai linnusesse varjuda vaid osa rahvast, tõenäoliselt ülikud ja nende kaaskond. Saksa ristirüütlite sissetungi ajaks 13. sajandil olid paljud muinaslinnused juba maha jäetud.

Piirkonna tähtsamateks linnusteks olid Lihula, Soontagana ja Linnuse (Vatla), igaüks oma muinaskihelkonna kaitseks. Lihula linnus asus hilisema ordulinnuse kohal. Lihula lähedal asus teinegi kaitserajatis, Lihuntsi linnus. Salevere Salumäelt avastatud kaitsevall võidi aga rajada kohaliku üliku valduste kaitseks.