Piirkonna maastik on valdavalt tasane, vaid kohati kerkivad üksikud seljandikud ümbritsevast maastikust paarkümmend meetrit kõrgemale. Siinse aluspõhja moodustab siluri lubjakivi (vanus 420 milj aastat). Aluspõhi paljandub vaid üksikutes kohtades. Tavaliselt on lubjakivi kaetud pärastjääaegse setete, peamiselt savi ja kruusaga. Rändrahne ja kivikülve leidub kõikjal piirkonnas.

Rannajoon on hästi liigendatud sügavale maismaasse lõikuvate roostuvate lahtede ja esileulatuvate kiviste neemedega. Sageli palistavad rannajoont ulatuslikud rannaniidud. Ainuke rannajärsak on Uisu pank Kuke külas. Rannad on valdavalt kivised, vaid Varbla piirkonnas ja Kukel leidub puhkajatele sobivaid liivarandu.

Mereäärsetele valdadele kuulub sadakond saart, neist suurem osa kuulub kaitsealade koosseisu ja on külastajatele suletud.

Rannikumeri on madal. Madal soolsus tingib eripärase mereelustiku – siin leidub nii soolase kui ka mageveekalu. Väärtuslikumad rannapüügikalad on ahven, haug, säinas, koha ja räim, kevadisel ajal ka särg.

Ligi kolmandiku alast moodustavad rabad ja soostunud alad. Eriti palju on rabasid Lihula ja Koonga ümbruses.

Järved puuduvad piirkonnas täiesti, jõgedest on suurim Kasari jõgi, mille deltas asuvad Põhja-Euroopa ulatuslikumad roostikud ja luhaheinamaad (Matsalu rahvuspark).

Metsade poolest on siinne kant üks vaesemaid Eestis. Kaugemalt tulejale tunduvad siinsed metsad pigem võsana, põhjuseks põhjavee kõrge tase ja aluspõhjakivimite (lubjakivi) lähedus. Tähelepanuväärne on okasmetsade vähesus, suuremaid männikuid leidub vaid Varbla ümbruses. Peamised metsapuud on kask, hall lepp, haab ja saar. Märkimisväärselt palju leidub tamme. Eesti suurimad tammikud asuvad Mihklis.

Suur osa siinseid metsi on olnud varem kasutuses puisniitudena. Puisniit on pika traditsiooniga maakasutusviis, kus puistut hoitakse hõredana, võimaldamaks heina niita ja samas ka piisavalt küttepuitu hankida. Tänaseks päevaks on puisniidud suuremalt jaolt kinni kasvanud. Siiski leidub siin mitmeid korras hoitud ja taastatud liigirikkaid puisniite (Laelatu, Allika, Nedrema), mis on eriti atraktiivsed kevadel ja suve alguses.

Lääne-Eesti taimestik on väga liigirikas, põhjuseks erinevate niidukoosluste olemasolu ja lubjalembeste taimeliikide laialdane levik. Orhideede rikkuse poolest on Lääne-Eesti üldtuntud.

Teine traditsioonilise maakasutusega seotud maastikuelement on loopealne ehk alvar. Õhukese mullaga ja suvel kergesti läbikuivav loopealne sobib vaid kariloomade pidamiseks. Vanade kiviaedade ja miniatuursete puude-põõsastega loopealne on Lääne-Eesti rannaalade tunnusmaastik.

Loopealseid, rannakarjamaid, luhaniite ja puisniite nimetatakse pärandmaastikeks ehk poollooduslikeks kooslusteks, mis on tekkinud inimese ja looduse kauakestva ühistegevuse tagajärjel ning seetõttu eriti liigirohked.

Lääne-Eesti kõige iseloomulikumaks marjaks on sinakate viljadega põldmurakas, mida leidub kõikjal teede ja põldude ääres ning kraavikallastel. Puutüvesid ja kive katab kollase värvusega lubjalembene harilik korpsamblik.