Varasemad mõisad, mille kohta on dokumentaalne tõestus, pärinevad 13. sajandist ehk ajast, mil Eesti alad ristiusustati ja hakati kirjalikke ülestähendusi tegema. Lääne-Eesti maad jagati Saare-Lääne piiskopkonna ja ordu vahel. Nende alade valitsemiseks rajati arvukalt ameti- ja majandusmõisasid, läänivaldustele (tänases mõistes eramaad) rajati eramõisaid.

Keskajal täitis mõis sageli ainult majandusfunktsiooni ning selle omanik mõisas ei elanud. Esialgu piirduti ainult puithoonetega, kuid oli ka kivihooneid, mis täitsid juba ka kaitsefunktsiooni kallaletungide vastu. Keskajast pärinevaid kivimõisasid pole Läänemaal säilinud.

Liivi sõjas (1558-1583) hävis suur osa Eesti ehituspärandist, ei pääsenud ka mõisad. Uued mõisahooned olid tagasihoidlikud, ümber mantelkorstna ehitatud puithooned roo- või õlgkatusega. Puidust arhailisi mõisahooneid on piirkonnas alles kolm – Keskvere, Suur-Rõude ja Väike-Lähtru. Lihtsad puidust majad ei anna kuidagi aimata, et tegemist on mõisatega.

Rootsi ajal asutati Läänemaal pidevalt uusi mõisaid. Kui 16. sajandi lõpuks oli Läänemaal kokku üle 60 erineva mõisa, siis sada aastat hiljem oli nende arv kahekordistunud.

Põhjasõda säästis Läänemaa mõisasid rüüstamisest. Esinduslikemate mõisahäärberite ehitusbuum algas 1750.-60. aastatel ja kestis kuni I maailmasõja alguseni. Perioodi alguses valitses barokkstiil. Üheks uhkemaks oli Virtsu puitmõis, mis hävis 1917. 1770ndatel ilmus mõisahoonetesse klassitsistlikke elemente. Varaklassitsistlike mõisahoonetena võiks nimetada Suure-Lähtru (1779), Matsalu (u 1770-1780) ja Vatla mõisa (1810) peahooneid. Vatla mõisakompleksi kuuluvad Eestis ainulaadsed kaarjad ait ja tall-tõllakuur.

Mõisaturismist huvitatutel tasuks minna avastama VäikeRõude mõisa ja abihoonete varemeid. Puidust varaklassitsistliku mõisahoonete suurepärane näide on Uue-Varbla mõisahoone (ca 1800).

Klassitsism pääses võidule alates 1820. aastatest, sellest ajast pärineb juba hulk mõisahooneid: Lihula (1824), Massu (1840 ndad), Penijõe (puidust teine korrus ehitatud 1835). Siiski ei võimaldanud Läänemaa kehv pinnas mõisatel õitsele puhkeda ja valdavas enamuses olid mõisad tahasihoidlikud ning uhkeldavad hooned olid pigem erandid.

1850. aastatel hakkas klassitsismibuum otsa saama ja maad võttis historitsism. Veltsa mõis (1840ndad) ehitati inglise tuudorstiilis (praegu varemeis). Keskaegne Koluvere piiskopilinnus sai uue kuue luksuslikus neogooti stiilis.

1905. aasta rahutustes põletati Läänemaal maha üle 20 mõisa, eeskätt Läänemaa idaserval, ülejäänud mõisad jäid puutumata. Pärast seda järgnes lühike mõisate ehituslaine (näiteks heimatstiilis Illuste mõis (1912)). Mõisaajastu lõpul oli Läänemaal koos Hiiumaaga kokku 183 mõisat.

Mõisaajastu lõppes Eesti iseseisvumisega. Mõisad riigistati ja mõisamaad tükeldati. Suurtele mõisahoonetele üritati anda uut funktsiooni, kuid suured hooned hakkasid lagunema ja lammutati ehitusmaterjaliks. 1939. aastal põgenesid siit veel viimasedki saksa päritolu mõisaomanikud. Nõukogude perioodil võeti kasutusele ainult uuemad ja paremini säilinud mõisakompleksid, teistel lasti edasi laguneda.

Teksti koostamisel on kasutatud Valdo Prausti raamatut “Läänemaa mõisad”